Ühel päeval ilmus Alar Kotli, häbelik naeratus näol, minu juurde tehnikaülikooli, kaenla all mingi pakk. Sealt harutas ta välja 30-40 cm pikkuse papist, paberist ja niitidest tehtud laululava mudeli. Ta seletas, et oli saanud Tallinna uue laululava projekti konkursil esimese auhinna ja nüüd on Ministrite Nõukogu otsustanud ehitada laululava tema projekti järgi. Ta küsis minult, et kas see asi on üldse tehniliselt teostatav. Vastasin, et ma ei tea. Selleks ajaks oli ripp-katuseid kasutatud maailmas siin ja seal juba paljude aastate jooksul, kuid need kõik olid kogu perimeetri ulatuses varustatud raskete raudbetoonist ääreliikmetega, mis omakorda toetusid seintele või postidele. Ja nüüd järsku – üks rippkatuse pikiserv, nn. esikaar avaga peaaegu 80 m, ripub vabalt õhus, ja vaata, et vajab õieti ise tuge. Ma võtsin siiski mõne nädala mõtlemisaega.

Heinrich Laul.  ‘Tallinna laululavast ja arhitekt Alar Kotlist”. Sirp ja Vasar, 29.06.1984.

 

 

 

 

 

 

 

 

Tallinna laululava kõlaekraani põhimõtteline konstruktsioon lahendati mudelkatsetega professor Laulu juhendamisel Tallinna Tehnikaülikooli ehituskonstruktsioonide kateedris. Mudel ehitati originaalile ettenähtud materjalidest mõõdus 1 : 25. Mudeli katsetus aitas määrata ja täpsustada kaarte ning trosside sisejõudusid. Samuti sai selgitada konstruktsiooni stabiilsust, deformatsioonide ja pingestamise küsimusi. Mudelit kasutati pärast kaablivõrgu katmist puitlaudisega ka ekraani akustiliste omaduste hindamisel.

Mudel leiti 2010. aasta kevad-suvel TTÜ endisest materjalilaborist Koplis, kuhu see oli unustatud pea viiekümneks aastaks. Samal aastal puhastas Eesti Kunstiakadeemia restaureerimisteaduskond ekraan-katuse paberkatte, fikseeris rebendid ja tegi akvarellvärvidega lokaalsed toneeringud. Mudel oli saanud küll esmase puhastuse, kuid vajas endiselt restaureerimist. 2011. aastal viidi mudel ennistuskoja Kanut spetsialistide kätte.

 

 

 

 

 

 

 

 

2014. aastal avas naiskond TTÜ muuseumi esimese püsinäituse TTÜ ehitusteaduskonna fuajees “Tallinna laululava kõlaekraani mudel”. Paberi rabeduse ning museaali hinnalisuse tõttu, lasti mudelile ehitada spetsiaalne niiskust kontrolliv klaasvitriin.

Ekspositsiooni avamine 10.12.2014

23 sajandit tagasi kirjeldas Vana-Kreeka õpetlane Aristoteles 47 putukaliiki, täna tuntakse neist juba rohkem kui miljonit. Inimestel on vedanud: meie kõige tähtsamateks naabriteks maakeral on olevused, keda saab iseloomustada vaid ülivõrdes. Kõige arvukamad, kõige mitmekesisemad, kõige põnevamad, kõige tüütavamad, kõige abivalmimad, kõige armsamad, kõige toredamad, kõige olulisemad…

Näitus „Metamorfoosid – PutukadPutukadPutukad!“ esitas loo putukate mitmekesisest maailmast ja sellest, kuidas putukad on inspiratsiooniallikaks inseneridele, kunstnikele, muusikutele ja paljudele teistele. Näituse vundamendiks oli entomoloog Allan Selini arvukas putukakollektsioon ja tuntud loodusemehe, Urmas Tartese, tekstid. Jaan Toomiku sotsiaal-psühholoogiline video „Jaanika“ ja lühifilm „Putuka surm“, mille autoriteks on Hannes Vartiainen ning Pekka Veikkolainen, viisid külastaja muundumiste maailma.

Galerii:

Lõputu seiklusjanu on innustanud inimkonda minema igasse maakeranurka, tahetakse jõuda aina kaugemale ja kõrgemale. Kosmoseajastu on andnud uue võimaluse avastada maailmaruumi ning pääseda tähtedele lähemale.

Teenused, mida pakuvad satelliidid, on tänapäeval muutunud mugavaks ja iseenesest mõistetavaks. Paljud kasutajad ei adugi, et nende telefon peab asukoha määramiseks sidet mitme satelliidiga, mis asuvad Maast umbes 30 000 kilomeetri kaugusel, või et pilt nende televiisorisse jõuab satelliidilt, mis asub veel kaugemal. Ja kuigi iga missiooni lõppeesmärk ongi kasutajatele võimalikult mugavat teenust pakkuda või teaduse arengule kaasa aidata, on see vaid jäämäe tipp. Selleks, et üks või teine satelliit kosmosesse jõuaks ja seal tõrgeteta töötaks, teevad mitmete erialade inimesed ära väga suure töö.

Tallinna Tehnikaülikooli muuseumi ja Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi koostöös valmis näitus „Eesti jälg kosmoses – kosmose jälg Eestis“. TTÜ muuseum tutvustas oleviku ja tuleviku kosmosetehnoloogia rakendusi meie igapäevaelus, TÜ ajaloo muuseum keskendus minevikule. Koos aeti Eesti jälgi kosmoseajastus.

Galerii

Kuigi aeg, mil kodudes loeti lehti pirruvalgel ja soojasaamiseks oli ainus võimalus ahju kütta, ei olnudki nii ammu, ei oska me siiski enam päevagi ilma küttesoojuse ja elektrita ette kujutada – need on meile nii iseenesest mõistetavaks saanud, et igapäevaste toimingute kõrval ei oskagi neid mugavusi enam hinnata.
Elektrist teame nüüdseks rohkem kui varem, kuid kas teame tegelikult kui palju vaeva on nähtud, et vajutame kodus lülitit ning lamp süttib?

Näitus tutvustab erinevad energeetika ressursse, mida Eestis kasutatakse. Saab näha, kuidas toormaterjalis olev energia muundatakse soojuseks ja elektriks, mida me väga vajame. Näitusel on demonstreeritud energiatööstuse tähtsus, andes riigile vabaduse ja majandusliku stabiilsuse ning ta tutvustab inimesi, kes on juhtinud keerukaid tootmis- ja transpordiprotsesse. Vaadatakse tulevikku läbi jätkusuutlikkuse prillide.

Kiire tehnoloogia areng nõudis insenere ning tänu sellele sai ka alguse Tallinna Tehnikaülikool. Näitusel selgitatakse võimalusi, kuidas saada inseneriks, võimalikke karjäärimudeleid ning üldist energeetika olemust.

Näitusel on Eesti energeetika pandud nii kaartile kui ka ajajoonele. Näha saab interaktiivset Eesti kaarti, millel on näha kogu Eesti energeetika süsteem: kaevandatavate ressursside asukohad, tähtsamad elektrijaamad, taastuvad energialiigid, samuti maagaasitrass ja ülekandeliinid. Lastele pakub lõbu kopa simulaator ning igaüks saab näituselt kaasa haarata tüki Eesti pruunikulda – põlevkivi.

Galerii

Video:

 

Sõna „mehaanika“ tuleneb vanakreeka väljendist mekhanikē tekhnē – masinate ehitamise kunst. Masinad annavad inimestele täiendava jõu, kiiruse ja võimsuse. Teel Archimedese kruvist tänapäevase võidusõiduautoni on oma viimasel 75 aastal olnud oluline roll ka Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskonnal. Siin uuritakse, luuakse ja arendatakse seadmeid ning tootmistehnoloogiaid mobiilsest robotist vormelini, ülikerge jalgrattaraami komposiitmaterjalist sõjatehnika soomusplaadini, tuulepargi elektrituulikust soojuselektrijaama põlevkivikatlani.

Galerii

Martin Esinurm tutvustamas Mehhaanikat:

Näitusele tehtud animatsioon jalasäärte õhujugadega masserimise seadmest, Kristjan Holm.

TTÜ muuseumi galerii avanäitus “Vulkaan – looja ja hävitaja“ oli tõeline avapauk – näitus võitis Muuseumiroti ehk ta valiti parimaks Eesti näituseks 2010. aastal. Näituse ajendajaks oli dramaatiline Eyjafjallajökulli purse Islandil. Väljapanek kajastas vulkaanide olevikku ja ajalugu ning tutvustas vulkaanilisi kivimeid. Kuigi Eestis näib maapind meie jalge all nii kindel ja liikumatu, on siiski väga paljudes maailma paikades selgelt tunda, et Maa on pidevas liikumises. Vulkaanid on meie planeedi hingamise ja elu üheks kõige selgemaks väljenduseks. Tihti võib isegi vulkaanilistes piirkondades olla elu kaua aega päris rahulik, aga vulkaanid võivad uinuda sadu, tuhandeid või isegi mitusada tuhat aastat kogudes energiat järgmiseks purskeks.

Galerii

Näitust tutvustav video

Toitumine on valdkond, mille rakendumist me oma organismis otseselt ja vahetult tunda saame. Toidu söömine on kui praktika, mille tulemused näitavad, kuidas reageerib seedesüsteem, mis toimub, kui allume oma isudele või lähtume teadliku söömise põhimõtetest. Võib öelda, et oled see, mida sööd.

Toidu- ja söömismaailm on kirju ja mitmekihiline. Inimese esimene toit on rinnapiim ja see on aluseks tugeva immuunsüsteemi kujunemisel. Edasise elu jooksul tasub lähtuda tarkusest: maailmas on kaks kurja – liiga vähe ja liiga palju.

Puder ja kapsad – proovi, kas suudad sellest läbi hammustada.

Galerii

 

Video