Loe uudist Eesti päevalehest:
http://epl.delfi.ee/news/kultuur/patarei-kindluses-voib-tulevikus-avada-uksed-kobarmuuseum-huvi-maja-vastu-on-ules-naidanud-mitu-eri-maluasutust?id=81634165
Ja vaata TV3 uudistest:
https://uudised.tv3.ee/eesti/uudis/2018/04/04/patarei-vangla-loplik-saatus-voib-selguda-juba-sel-neljapaeval/
Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseum ootab tasuvusuuringut
Eesti Inseneride Liidu (EIL) juhatuse liikmed otsustasid tellida tasuvusuuringu Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumi (ETTM) rajamiseks kunagistesse Noblessneri laevatehase hoonetesse Peetri tänaval, kirjutab Inseneeria peatoimetaja Mari Kamps.
Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseum, mille taasasutamine on praegu esil ideena, otsib omale kodu. EILi juhatuse liikmetel oli võimalus käia tühjalt seisvates tsaariaegsetes hoonetes, kus muuseumi missiooni ja visiooni tutvustas Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumi algatusrühmaga seotud Liia Rebane (TTÜ muuseumi direktor aastatel 2009-2017).
Muuseum on kavandatud Noblessneri laevaehitustehase kooste- ja abiremonditsehhi. Tegemist on aastatest 1914-1916 pärit arhitektuurimälestistega, mis on omavahel ühendatud galeriiga. Muuseumi kavandatav brutopind on 10 000 m2.
Ligi kümneliikmeline algatusrühm ongi keskendunud Tallinnas Peetri tn 5 asuvatele hoonetele, kus kahte tsaariaegset tehasehoonet ühendab nõukogude ajal ehitatud vahelööv. „Ühes löövis võiks olla püsiekspositsioon, vahelöövis aga ajutised näitused koos kassa, aatriumi ja garderoobiga. Teises tsaariaegses löövis võiks olla loovala, töötajate ruumid, uurimissaal ja avahoidla,“ jutustas ta. „Meie unistus on see, et meil võiks olla avahoidlad. Eestis avahoidlaid väga ei praktiseerita.“
Mis see avahoidla õieti on? „Esemeid hoitakse nn ilusal kombel – huvilised saavad neid vaadata. Mitte nii, et asjad pannakse keldrisse silma alt ära,“ selgitas ta.
Muuseumi missiooni võib mõtteliselt kaheks jagada. Üks oleks haridustegevus ehk aktiivne tehnikateaduste populariseerimine, teadmistepõhise mõtteviisi väärtustamine. Teine osa oleks tehnikateaduste ajaloo ja kaasajaga seotud kultuuripärandi kogumine, säilitamine ja vahendamine. „Meie tehnikapärand on väga halvasti säilinud – palju on hävinud, kuna keskset tehnikamuuseumi pole olnud.“
Eestis on olemas kahte liiki loodusteadust populariseerivaid institutsioone. „Ühed on muuseumid ja teised on teaduskeskused. Mõlemad institutsioonid on interaktiivsed, aga muuseumitel on lisaks ka pärandisäilitaja roll ehk et muuseumitel on muuseumikogu.“
Rebase sõnul näeb algatusrühma visioon ette teaduskeskusele omase interaktiivsuse ja muuseumi kui pärandisäilitaja rolli ühendamist. „Meil pole ühtegi muuseumi, mis kuvaks eestlaste tehnikaidentiteeti. Meil pole asju, mis räägiks, et eestlastel on tehnikaajalugu ja väga korralik ajalugu, rahvusvaheliselt tunnustatud. Me ei tea sellest suurt midagi.“
Tehnikamuuseumi ajalooline taust
Esimene katse rajada Eestis terviklik tehnikamuuseum on pärit aastast 1919, mis kandis tollal nime Eesti tehnika ja kaubanduse muuseum. See oli vahetult pärast Esimest maailmasõda, mil ajad olid väga rasked. „Tõenäoliselt see asi ei teostunud, sest sellest pole midagi eriti teada,“ jutustas Rebane.
Tehniline muuseum asus endise Noblessneri laevatehase ruumides. „Huvitav on, et see muuseum tahab siin piirkonnas olla. Ta tuleb kasvõi sada aastat hiljem, aga ta tuleb taas siia tagasi. Tuleb uute põlvkondade ja uute inimestega,“ rääkis Rebane.
Tulevikuplaanid ja raha otsingud
Kui mõte tehnikamuuseumi taasasutamisest läks liikuma, sai võimaliku asukohana kaalutud ka Patarei Merekindlust. Et asjaajamine oleks konkreetne, loodi sihtasutus Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumi algatajad. „Oleme pidanud läbirääkimisi Balti Laevaremonditehase (BLRT) ja Fjodor Bermaniga, kes pakkus hoonet Peetri tn 5.“
Medalil on aga kaks külge. „Äge on see, et ta on nii suur. Saab teha suurepäraseid ekspositsioone ja saab sisse tuua suuri objekte. Teisest küljest me kõik teame, et suure hoone ülalpidamiskulud on ka suured.“
Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumi Algatajad SA ajab asju edasi, soovides ühel hetkel jõuda n-ö suure sihtasutuse ehk Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumi loomiseni. Meie jaoks on iga panus teretulnud – nii rahaline panus kui mõtted-ideed, kinnitas Rebane.
Eesti Inseneride Liidu president Arvi Hamburg tõdes n-ö Noblessneri variandiga tutvudes, et igal juhul tuleb pool või veidi vähem vajalikust rahasummast saada projektide kirjutamise kaudu. Liia Rebane rõhutas, et kindlasti on vaja kaasata Eesti ettevõtjaid.
ETTMi visiooni ja vajalike rahasummadega tutvumine tekitas EIL juhatuse liikmetes palju küsimusi. Näiteks uuriti, kas mitmelöövilise hoone valmimist võiks viia läbi etapiviisiliselt ning arutati, mil moel oleks nii suurt pinda kõige odavam kütta. Lisaks kerkis üles mõtteid hoonete renoveeerimisest, muuseumi turundamisest ja palju muud.
„Mis järjekorras ja kuidas, neid otsuseid võtavad vastu rahastajad. See on teine etapp,“ nentis Hamburg.
Praegu aga minnakse edasi nii, et tellitakse ära tasuvusuuring. Vastavalt hinnapakkumisele kulub selleks kuni poolteist kuud. „Ma praegu konkreetsest avamise aastast ei unista,“ ütles Hamburg. „Ma unistan, et kui oleme asja kätte võtnud, siis viime selle mingisse seisu. Seis on selline, et oleme leidnud kamba inimesi, kes seda edasi viivad, et neil on raha ja tahtmist. Entusiasmi.“
25.04.17 külastasid Peetri tn hoonet Eesti Inseneride Liidu juhatuse liikmed. Tutvustasime muuseumi visiooni ja jagasime mõtteid. Kohtumine oli positiivne ja toetav!
10.04.17 külastas Peetri 5 hoonet Nordkalki juhatuse liige Andres Rammul. Tutvustasime hoonet, jagasime oma visiooni, arutasime arenguid jmt.
28.02.17 asutati SA Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumi Algatajad.
See programm põhines toidunäitusele “Puder ja kapsad”. Näitustundi sai valida, kahele vanusegrupile, mida juhendaja sai omakorda vastavalt lastele lihtsustada või keerukamaks muuta.
Nooremale vanusegrupile (kuni 6. klass) toimus näitusel ekskursioon aktiivõppe meetodil, kus juhendaja aitas lastele suunavate küsimustele ringi vaadata. Läbiti toitumisega seotud suuremaid probleeme maailmas, vaadati palju erinevad inimesed peaksid päevas sööma ning kuidas seda mõõdetakse ja uuriti miks polaarmatkaja peaks päevas tarbima 3 korda rohkem energiat kui tavainimene. Koos vaadati üle toidulaud ning lauanõud ja nende ajalugu, vahele mängiti otsimismängu ja uuriti kas inimene saaks hakkama veeta. Lõpuks said lapsed tuttavaks keskkonnaprobleemidega, mis söömisega kaasnevad ning omapoolseid lahendusi probleemide vähendamiseks pakuti joonistustöötoas “Tuleviku toit”. Ka esinemisoskuse sai proovile panna oma tööd teistele esitledes. Laste fantaasia on piiritlematu ning tulevik paistis joonistustelt helge!
Vanema vanusegrupiga läbiti laias laastus samu teemasid, lisaks õpiti ka seedeelundkonda, kuid vormiliselt märksa iseseisvamana. Tegemist oli grupitööga, kus 4-5liikmelised tiimid said suunavad küsimused ja näituseplaani, kust nad pidid õige punkti leidma. 10-15 minuti jooksul tuli teha endale vastav teema selgeks ning see esitleda teistele gruppidele.
Tallinna lauluväljak 2009. aasta laulupeo ajal. Teet Malsroos
Ühel päeval ilmus Alar Kotli, häbelik naeratus näol, minu juurde tehnikaülikooli, kaenla all mingi pakk. Sealt harutas ta välja 30-40 cm pikkuse papist, paberist ja niitidest tehtud laululava mudeli. Ta seletas, et oli saanud Tallinna uue laululava projekti konkursil esimese auhinna ja nüüd on Ministrite Nõukogu otsustanud ehitada laululava tema projekti järgi. Ta küsis minult, et kas see asi on üldse tehniliselt teostatav. Vastasin, et ma ei tea. Selleks ajaks oli ripp-katuseid kasutatud maailmas siin ja seal juba paljude aastate jooksul, kuid need kõik olid kogu perimeetri ulatuses varustatud raskete raudbetoonist ääreliikmetega, mis omakorda toetusid seintele või postidele. Ja nüüd järsku – üks rippkatuse pikiserv, nn. esikaar avaga peaaegu 80 m, ripub vabalt õhus, ja vaata, et vajab õieti ise tuge. Ma võtsin siiski mõne nädala mõtlemisaega.
Heinrich Laul. ‘Tallinna laululavast ja arhitekt Alar Kotlist”. Sirp ja Vasar, 29.06.1984.
Mudeli katsetamine
Laululava konstruktiivse mudeli katsetamine TPI ehituskonstruktsioonide kateedris, 1959.
Tallinna laululava kõlaekraani põhimõtteline konstruktsioon lahendati mudelkatsetega professor Laulu juhendamisel Tallinna Tehnikaülikooli ehituskonstruktsioonide kateedris. Mudel ehitati originaalile ettenähtud materjalidest mõõdus 1 : 25. Mudeli katsetus aitas määrata ja täpsustada kaarte ning trosside sisejõudusid. Samuti sai selgitada konstruktsiooni stabiilsust, deformatsioonide ja pingestamise küsimusi. Mudelit kasutati pärast kaablivõrgu katmist puitlaudisega ka ekraani akustiliste omaduste hindamisel.
Mudel leiti 2010. aasta kevad-suvel TTÜ endisest materjalilaborist Koplis, kuhu see oli unustatud pea viiekümneks aastaks. Samal aastal puhastas Eesti Kunstiakadeemia restaureerimisteaduskond ekraan-katuse paberkatte, fikseeris rebendid ja tegi akvarellvärvidega lokaalsed toneeringud. Mudel oli saanud küll esmase puhastuse, kuid vajas endiselt restaureerimist. 2011. aastal viidi mudel ennistuskoja Kanut spetsialistide kätte.
enne… (2010)
… pärast (2011)
Restaureerimistööd Kanutis, 2011.
2014. aastal avas naiskond TTÜ muuseumi esimese püsinäituse TTÜ ehitusteaduskonna fuajees “Tallinna laululava kõlaekraani mudel”. Paberi rabeduse ning museaali hinnalisuse tõttu, lasti mudelile ehitada spetsiaalne niiskust kontrolliv klaasvitriin.
Tallinna laululava kõlaekraani mudel vitriinis
Ekspositsiooni avamine 10.12.2014
